Kümnete tuhandete tonnide kasutuskõlbmatuks kulunud rehvide käitlemisel on lihtsad või keerulised valikud. Kui saadame need silma alt ära Indiasse, saab meie murest võõras ja kauge probleem. Kui muudame mürgise jäätme näiliselt ehitusmaterjaliks ja matame maanteede alla, oleme peitusemängu justkui kiirelt võitnud. Kui moondame süsimusta keemiakokteili vedelaks ja võtame uuel kujul ringlusse, kulub energiat ja tekib uus jääde. 

Autorehvides on looduslikku kummit vaid 10-30%. Paljude materjalide ja ainete segu teeb vanarehvide taaskasutamise komplitseerituks. Enamik maailma riike on sellega hädas. Arvukate lahenduste vahel laveerides pole seni saavutatud massiefekti, mis võimaldaks talutavate tagajärgedega tohutust jäätmekogusest lahti saada. Nüüd on aga Eesti leidnud tõenäoliselt esimese riigina maailmas võimaluse, mis selle massiefekti annab – kogu tekkiv vanarehvijääde on võimalik muuta uueks tooteks.

Mis on selele hind ja keskkonnajälg?  

Kui ühte tootesse on kokku pandud kümned sünteetilised kummisegud, tahm, väävel, teras, tekstiil, nailon, viskooskiud, polüester, antioksüdandid ja veel hulk kunstlikke ja looduslikke materjale, saaks sellest kompotist pärast kasutusaja lõppu mõistliku vaevaga eraldi kätte ehk ainult terase. 

Kuigi seadus nõuab esmajärjekorras vanade rehvide taastamist ja uuesti kasutusele võtmist, alustab uut eluratast neist vaid väike osa. Isegi kui Eestis suudetaks kõik vanarehvid protekteerida, ei ole see ringlus lõputu. Materjal ja rehvi struktuur väsivad ning sellest saab lõpuks jääde. 

“Kui vaadata riiklikku statistikat, siis Eestis on ca 12 000 tonni käitlemata vanarehve,” ütles Ragn-Sellsi turundus- ja kommunikatsioonispetsialist Katrin Kulderknup. 

Seni polnud piisavalt head tehnoloogiat, et neist midagi kasulikku ja tootjale tulusat valmistada. Nüüd juba on, aga asi pole ainult kasus, vaid ka selles, milline saaste sellega kaasneb. 

Silma alt ära teise riiki

Eelmisel aastal saadeti 44% Eestis kogutud vanarehvidest Indiasse. See pole aga probleemi lahendus, sest autoturu suuruselt maailma kolmas riik on ise oma vanade rehvidega hädas. 2021. aasta statistika kohaselt tekkis Indias iga päev 275 000 vanarehvi. 

Seepärast piirab India valitsus vanarehvide importi. Järgmisest aastast peavad tootjad ja importijad leidma rehvidele võimalikult vähesaastava taaskasutuse. Näiteks on Indias hakatud rehvipuru kasutama teekattematerjalis, aga see üksi probleemi ei lahenda. 

Mida meie ja paljude teiste riikide teedel mustri maha sõitnud rehvidega Indias tehakse, on üldjoontes teada. Aastakümnete jooksul on seal vanarehve maha maetud, ent purustatult valmistatakse neist pürolüüsmeetodil kütust – suur osa rehvimaterjalist on fossiilne. Rehve kuumutatakse ligi 500-kraadisel temperatuuril ilma õhu juurdepääsuta. Selleks kulub palju energiat, mille allikas on Indias peamiselt samuti fossiilne. Kogu saaste, mis kuumutamise käigus tekib, puhutakse korstna kaudu otse atmosfääri. Muu keemiajääde kaob maasse ja inimeste kopsudesse. 

Niisuguseid legaalselt ja illegaalselt tegutsevaid tehaseid on Indias hinnanguliselt paar tuhat. Tehased on väga suure keskkonnajäljega. India ajalehe Economic Times sõsarväljaanne ETAuto on neid kirjeldanud kui lihtsaid, katla ja korstnaga tehaseid. Enamikul pole vähimatki heitmekogumise süsteemi. Peale selle ei ole neis tehastes rehvidest ümber töödeldud kütus kvaliteetne ja hind konkurentsivõimeline. 

Edasi saate lugeda Rohe Geeniuse weebilehelt: https://rohe.geenius.ee/eksklusiiv/suur-lugu-ahju-maasse-indiasse-voi-oliks-mis-saab-sinu-auto-vanadest-rehvidest/