https://epl.delfi.ee/artikkel/120232425/professor-allan-niidu-sinu-auto-rehv-on-vaartuslik-tooraine-aga-eesti-ei-kasuta-seda

Mida teha vanade rehvidega? See küsimus ootab vastust pea terves maailmas.

Senine praktika on probleemi „lahendanud“ seda ignoreerides – rehvid kogutakse enamasti lihtsalt kokku ja „ladustatakse“, ehk siis jäetakse niisama seisma või veetakse nn kolmanda maailma riikidesse. Vanarehvide prügimäele matmine on Euroopa Liiduse keelatud juba oma 20 aastat, seega rehvikuhjad muudkui kogunevad.

Ajastu vaimust lähtudes tuleks rehvidest vabaneda ringmajanduse põhimõtetest lähtuvalt viisil, mis vähendaks inimkonna mõju planeedile. Tehnoloogia selleks on ammu olemas, probleem on suuresti aegunud mõtteviisis, mille järgi on vanarehvid midagi, millest peab just vabanema, mitte neid ära kasutama. Tähelepanuta jääb asjaolu, et rehvid on tegelikult ümber töödeldavad.

Eestis kostab ettepanekuid hakata rehve pakkideks kokku pressima ja neid maa alla matma, näiteks tee-ehituses täitematerjalina kasutama. Sellel lähenemiselt on aga mitu ilmselget miinust: esiteks pole teada, kuidas maha maetud rehvid looduses käituvad, teiseks anname käest potentsiaalselt kasuliku materjali.

Uuringud puuduvad

Praegu pole tehtud ühtegi pikaajalist uuringut maasse maetud rehvide pikaajalise mõju kohta. On uuringuid, mis vaatlevad lühemaid perioode, neist selgub ootuspäraselt, et paari-kolme kuuga ei toimu rehvidega midagi märkimisväärset. Selliseid uuringud, mis võtaks arvesse tulevasi põlvi, tegeleks küsimusega, mis saab rehvidest näiteks saja aasta pärast, pole seni veel tehtud.

Ainuke mõistlik viis vanarehvidega tegelemiseks saab olla ümbertöötlemine: neid saab nimelt kasutada keemiatööstuse toorainena, et valmistada ükskõik mida, mida praegu naftast tehakse. See tähendab, et nö uut naftat tuleb vähem maast välja pumbata, mis on juba iseeneses samm õiges suunas. Vanarehvide ümbertöötlemiseks on tehnoloogia Eestiski olemas – meie kogemus põlevkivitööstuse juurest on kohandatav ka rehvidele.

Seadmed ja tehnoloogia ei ole iseenesest liiga keerulised, nendega saaks ka näiteks Lätis nullist pihta hakata, kuid Eestis on juba olemas ka väljaõppinud spetsialistid, kes seda tööd tunnevad. Vanarehve saab ümber töödelda pürolüüsi meetodil. See tähendab, et rehvidest tuleb eemaldada metallist osad, saadud kumm peeneks jahvatada ja kuumutada ilma õhu juurdepääsuta sellise temperatuurini, kus materjal erinevateks uuteks aineteks lagunema hakkab. Eesti pole siin üksi, näiteid on ka mujal Euroopast, nt Norrast ja Saksamaalt.

Sel viisil saadud ained ongi keemiatööstuses kasutatavad, neist võib valmistada kasvõi uusi rehve, või näiteks kasutada rõivatööstuses. Siinkohal võiks küsida, et kas rehvide purustamine, vedamine, kuumutamine pole mitte juba nii suure keskkonnajalajäljega tööd, et selviisil saadud toormaterjal on juba eos keskkonnale kahjulik? Hinnanguliselt on pürolüüsi teel saadud õlide ja tahma süsiniku jalajälg u 80% madalam võrreldes naftast toodetutega, mis kinnitab, et ringmajandus on igal juhul parem, kui nö 20. sajandi meetoditega toimetamine.

600 vagunitäit

Eestis tekib aastas 15 000 tonni vanarehve. Jämedalt arvutades saab sellest kogusest 600 tsisternvagunitäit keemiatööstuse tooraineks sobivat materjali – päris tähenduslik kogus. Kui keegi tuleks välja jutuga, et kavatseb igal aastal maapõue matta 600 tsisternvagunitäit toornaftat, tunduks see mõte pehmelt öeldes ootamatu. Rehvide mahamatmine aga just seda tähendabki.

Ideaalses maailmas moodustaks keemiatööstus suletud ringi, kus igast vanast tootest tekkinud jäätmed saavad tooraineks järgmisele tootele. Kas ja millal me sellisesse maailma jõuame, pole muidugi teada, aga vähemalt suund on küll selge, ja mitte ainult rehvide, vaid ka kogu muu plastprügi puhul.